Krissu's blog

Lill lebas voodis ja võitles unetusega. Peas käis pöörane mõtteralli. Miski oli röövinud ta hingerahu. Ei, Lill ei olnud närvis. Ei olnud ka ülierutatud. Lillel oli lihtsalt viimastel päevadel juhtunud palju sellist, mille üle mõelda. Midagi sellist, mille tähendust ta enda jaoks veel ei teadnud. Ei teadnud, kuid võis aimata. Üks tema viimase aja suurimaid soove oli kõige veidramal moel tõeks saamas, kuid selle asemel, et õnnest pööraseks minna, tundis Lill hoopis pisitillukest hirmu. Või segadust, aga kindlasti ka väikest heameelt.

Millest siis Lill oli unistanud? Lill oli täiesti veendunud, et kui keegi peaks kunagi tema käest küsima, mida ta kõige rohkem soovib, oleks ta kindlasti vastanud, et armastust. Sellist ehedat, siirast ja ausat. Lill teadis ka seda, et mida kauem ta seda soovinud oli, seda tugevamaks see soov kasvas. Kuni mingi hetk avastas ta oma ebameeldivaks üllatuseks, et ta ei ole enam sellest pooltki nii tihti unistanud kui varem. Ja justkui muuseas poetas ta vaikselt omaette oma jõulusoovi.

Ja nüüd istus ta voodi serval, luges telefoni saabubud tekstisõnumeid, milledes oli ilusaid sõnu, romantilisi reakesi ja milledes nimetati teda jõuluimeks. Lill avas põksuva südamega iga uut saabuvat teadet. Kuid kummalisel kombel vilksatas heameele ja erutuse vahel hirmuvirvendusi, kõhkluse kriime. Miks ei olnud Lill seitsmendas taevas? Oli ju kõik toimuv väga lähedal unistuste tõelisuseks saamisele. Aga näe - Lill kartis. Kartis, et äkki see ei olegi nii, kui pragu näib. Kartis loota liiga palju, astuda liiga julgeid samme.

Lill kartis oma enese unistust.

Pärast mõningast hirmudes sorimist otsustas Lill vanarahva kombe kohaselt, et hommik on õhtust targem ja ülehomme veel targem kui homme ning keeras ennast teki sisse rõngasse.

Minu elu teeb kummalisi pöördeid. Tulin eile hilisõhtul tantsutrennist - trennist, kus ma ei ole pea 11 aastat käinud. Aga nüüd läksin. Mingil hetkel avastasin end tühja kõhuga Reinu Pizza poest (see on väheseid kohti kus saab südaöö paiku midagi hamba alla) poolikut seenepitsat nõudmas, et siis seada sammud värskelt üüritud roosasse köök-tuppa Lootuse tänaval. Ja kõik see tõi mingi väga mõnusa nostalgia värina - elagu tudengielu

Omamoodi tore oli isegi see, kui maja ette jõudes leidsin, et välisuks oli lukku pandud. Võtit mul veel ei olnud - naabrimees lubas selle mulle tänaseks ära paljundada. Ega's midagi, tuli õnnetu esimese korruse papi akna peale kopsida, sest tänavale ka ei tahtnud hästi jääda. Papi osutus üllatavalt toredaks ja ei olnud üldse pahane, et hommikumantli ja susside väel ust avama pidi tulema. Hoopis uuris ja puuris sõbralikult, miks mul seenepitsa käes on ja et kas ma ka temaga tantsima tuleks - ta pidi hirmus nobe tantsumees olema.

Aga mina pean veel trenni tegema, et end uuesti liikuma saada. Ja Lootuse tänavale on kardinapuud vaja.

Möödunud nädalavahetusel leidsin end tegemas asju, mida ma tavaliselt ei tee.

Käisin hommikul kell 7 Peipsis ujumas, endal nina külmast sinine. Aga päris uhke tunne oli kui teised pärast õudusega silmi pööritasid.

Kuulasin ülimalt suure skepsisega ühe ilma näinud daami juttu inimese mõtte jõust, olles isegi üllatunud oma kitsarinnalisuse üle. Ja selle kõige lõpetuseks lõhkusin ühe nimetissõrme hoobiga hariliku pliiatsi uskudes, et pliiats on niit ja minu sõrm mõõk... Samas, daami väide, et kõvasti uskudes on joogikõrs võimalik õunast läbi lüüa, jäigi tõestamata.

Lõpetuseks ilkusin ühe noormehe üle, kes endale naist otsis. Häbi mulle.

Minust on küünik saamas?

Eile õhtul sain elamuse osaliseks. Tartus näidati raekoja platsil kino. Mitte lihtsalt kino, vaid Taarka filmi, mida ma juba pool aastat pikisilmi oodanud olin. Või õigemini juba eelmisest suvest sadik olin ma pingsalt filmiga seotud tegemisi jälginud. Ja kui siis välja reklaamiti, et tuleb filmi maailma esilinastus :) , siis otseloomulikult ajasin oma Volli kurjaks ja sirgelt Tartusse, vabaõhu öökinno. Nii väga tahtsin näha, kuidas minu õde, minu Singeri masin ning minu grimmeeritud käsi ka suurel ekraanil välja paistavad.

Vabaõhu öökino raeplatsil on juba iseenesest elamus. Miljöö, valgusvihtudest läbi lendavad ja korraks helendama löövad linnud öises taevas, sumisev rahvamas... Õeh, kuidagi erutav ja rahustav samaaegselt. Täiuslikkust rikkusid ainult mõned ülipikad inimesed minusuguse jupatsi ees, kes poole ekraanist oma olemusega kinni katsid ja poole filmi pealt valutama hakanud jalalihased, sest kui kaua sa ikka kikivarvul seista jaksad... Aga himu filmi näha ja vahepeal ka mõnda subtiitrit kiigata oli suur.

Reunion

P.S. olin juba unustanud, kui mõnus on öises Tartus ringi jalutada. Ka üksi.

Lill istus ühes paljudest selle suurlinna all kihutavatest metroovagunitest. Tavaliselt metrooga sõites mõtiskles ta selle üle, et küll on imelik - päris linna all on teine linn, teine elu. Majade ja teede alune maapind on läbi uuristatud, tegelikult on linn nagu sipelgapesa. Pahaaimamatult tänaval käies, ei kujutagi ette, mis jalge all toimub. Ning see mõjus Lillele kergelt õõva tekitavalt.

Seekord aga ei vaevanud ta oma peakest uuristatud jalgealustega vaid istus tummalt, pilk tühjusesse suunatud, telefon jõuetult käes rippumas. "Mis see siis nüüd oli?" oli esimene selge mõte, mis pärast paari minutilist pausi tema ajurakukestes registreeritud sai. "Mis see oli - mis see oli... Mis see siis ikka oli..." osatas kohe järgmine mõte. "Sind vist jäeti praegu maha - metroos ja telefoni teel" oskas kolmas tark mõte asjale seletust anda. "Kas nii need asjad siis päriselt käivadki?" punnitas esimene mõte naiivselt silmi. "Sa said kõrvale jäetud nagu tühi kott!" käristas teine mõte valusalt. "Aga hea, et ta vähemalt teada andis, ega läinud lihtsalt kaduma..." püüdis kolmas mõte asja positiivsest küljest näidata.

Lill hoidis hambaid kramplikult koos, et mitte endaga toimuvat välja paista lasta. Ta teadis, et kui ükski virve tema hammastest edasi suunurkadesse jõuab, ei pea enam miski. Kogu ehmatus, kurbus ja ennekõike pettumus voolavad temast välja, uputavad tema ning ka kõik teised võõrast keelt rääkivad inimesed selles metroovagunis. Ja seda ei saa ju ometi juhtuda lasta. Üks armas inimene oli tema kõige õrnemast ja kaitstumast kohast metrootunneli läbi uuristanud ja seejärel mujale kolida otsustanud. Lillel ei jäänud muud üle kui nentida - ahah. Miski soe ja soolane hiilis kokkusurutud hammastest hoolimata pilku hägustama ning imbus vaikselt ripsmetesse...

Järgmises peatuses rapsas Lill oma seeliku sirgu, ajas pea kuklasse ja astus öhe.

Eile sai mul kõrini. Kõrini puhkuse ajal töö asjadega tegelemisest, kõrini Open Officest, mis mu mitme päeva hoolsa töö kokku kräshis. Kõrini sellest, et kui silme eest mustaks läheb, pole õlga, mille najal end tühjaks nutta. Sai kõrini üksi olemisest. Ametlikult. Keeldun edaspidi sellest vaikimast!

Üksi olemine on vahel nii pagana raske. Veel raskem on aga üksindusest jagu saamine. Ma olen proovinud. Juba rohkem kui aasta. Ja ei õnnestu! Täielik müstika on see värk! Inimesed nagu kardaksid lähedust, kardaksid üksteist. Ja nii pea, kui kuskilt lähedus paistma hakkab, kaovad nad nagu oleks tonti näinud. Nad väldivad midagi, mis on tõeliselt hea.

Või äkki olen  mina imelik, et lähedust otsin? Oehh...

Kõnni nööri mööda

Elus tuleb ette hetki, mis oma kummalisusega panevad sügavuti asjade üle järele mõtlema. Miks mõned asjad juhtuvad nii nagu nad juhtuvad? Ja teised asjad jälle ei juhtu. Viimastel päevadel on  leidnud kinnitust mitmed tõsiasjad.

Näiteks - vana arm ei roosteta. See võib küll tuhmuda, aga õigete keemiliste elementide lisandumisel reageerib see end jälle särama. Pärast läheb aega, et aine algseis uuesti taastuks.

Siis võib täheldada, et reageerimisvalmidusest ei piisa selleks, et reaktsioon toimuks. On vaja midagi veel. Siin tuleb mängu bioloogia. Või nagu üks tark sõber mulle raskel hetkel seletas: "Tõmme on või ei ole". 

Kolmandaks, teatud katalüsaatorid (nt etanool) soodustavad uute seoste tekkimist, kuid nõrgendavad vanade tugevust. Kuid jällegi on tarvis soodsat keskkonda ning elementide soovi seoseid tekitada.

Kogemustest järeldub - pipar ei taha eriti reageerida. Isegi kui teine ennast meeks moosib.

Nurmenuku tee viis üle luha. Viis sinna, kus kadakapuhmas näris taeva serva sakiliseks. Sinna, kus okkaliste põõsaste vahel sammaldunud kividel on nõnda kena päikese käes peesitada. Mõnust rõngas. Nagu rästik.

1.05. Saaremaal
 

Vahel elu ikka nöögib. Olin mina juba terve nädala alguse usinasti Tartus tööd teinud ning pingutasin ühe endale kaela võetud ülesande kallal. Et tööaega maksimaalselt ära kasutada, mõtlesin, et lähen Viljandisse viimase, kella seitsmese, bussiga. Läksin mina siis väsinult bussjaama ja küsisin viisakalt: "19.00 Viljandisse, palun." Vastuseks sain: "Seda bussi enam ei välju..." Kui ehmatusest üle sain ja lähemalt uurisin, tuli välja, et alates 1. märtsist võeti see minu lemmik buss liinilt maha! Kuidas ma nüüd pikki tööpäevi teha saan, ah? 

Aga see polnud tol hetkel minu jaoks probleemiks. Probleem oli selles, et kuidas ma nüüd siis koju peaks saama? Mina, üksi, suures linnas... Haledus tikkus peale. Võiks ju ööseks endale Tartusse koha leida, aga kes siis minu eest järgmisel hommikul kell 8 klassi ees on? (Kõige varasema bussiga saab Viljandisse alles 9). Ja tunni ära jäämist ometi ju lubada ei saa! Väsinud ja nördinud nagu ma olin, pisar tikkus silma. Suures hädas helistatakse aga ikka kõige lähematele ja nii ma siis emale kurtsingi. Tema ajas aga autole hääled sisse ja startis hoobilt oma tütrekest kurja ilma käest ära päästma. Ingel on ta mul...

Natuke rahunenuna otsustasin minna raamatukokku aega parajaks tegema - Villist kohale jõdmine võtab ju ikka tunnikese aega. Seadsin siis sammud raamatukogu poole - soe on ja tööd saab ka teha. Raamatukogu on ikka üks ääretult tore asutus, hoolitseb vaese tudengi eest ja seda õhtutundidelgi (erinevalt mõnedest bussifirmadest )

Raamatukogu sõbralikkus lõppes otsa aga siis, kui valvelaua piiga keeldus mind fuajeest ostetud sooja ja turgutava kakaotopsiga edasi laskmast. Ütles veel: "Jooge oma jook all ära ja siis tulge..." Misasja?! Esiteks, mina olin tahtnud rahulikult istuda ja tööd teha ning natuke nälga kustutada, mitte kellelegi kahju teha... Teiseks, kes siis joob tulikuuma kakaod kiiresti ja püstijalal? Praegu soovitati mulle ju nii põletusi keelele kui ka maohaavu... Ja olgugi, et leidsin hetke pärast fuajee nurgas rahuliku lauakese ja end sinna sisse seadsin, oli kahju juba tehtud. Kojamehed tuli tööle panna...  Ja seda kõike selle pärast, et seitsmest bussi enam ei sõida.

When did you last time think about the meaning of life? Not about the Monthy-Phyton-Meaning-of-Life, but about meaning of your own life? I used to do this quite often. The best times for this kind of hard thinking were the hours I spent in busses travelling from Viljandi to Tartu and back. And i allmost figured it out, at least I think I did. But few days ago I discovered, that I haven't done it for a long time, and I'm not sure about my earlier ideas anymore. I guess I have changed, or my life has changed... Now I have to think again :) But first I have to figure out at what time I have to be in buss station tomorrow morning, and leave to Tartu. And then I'm gonna think about how to get back to Viljandi... The meaning of life... yeah...

Mida hing ihkab? Kes seda täpselt siis teab. Täna terve päeva olen püüdnud teha seda, mida hing igatsenud on. Magasin kaua, mõnulesin ikka kohe südamest pehmetel patjadel. Tõin poest hulga šokolaadi ja suurema osa sellest sõin nagu ära ka. Käisin jalutamas ja astusin vanemate poolt läbi. Vaatasin telerist lemmiksaateid. Patsutasin kassi ja lasin tal nurrudes enda sülle pugeda. Rakendasin oma loomingulist tungi hiljuti muretsetud pärlite ja käsitöötarvikute kallal. Suhtlesin moodsate meediumite vahendusel sõpradega. Ei midagi ebameeldivat, täiesti kardinaalselt erinev tavalisest stressamise päevast. Aga ikkagi, hing ei ole rahul!  Mida siis veel vaja? Või äkki inimene peabki kogu aeg natuke rahulolematu olema, et siis oleks põhjust edasi tegutseda? Mõtlema võtab tänane päev igatahes...

P.S. Jube hea päev oli tegelt.

The gentle snow was slowly falling from the darkest black sky. Wind was stirring snowflakes making them dance. The street was empty, only streetlights shed some light to the world underneath. Only one trace of footprints was disturbing this calm party of nature. These were clear and orderly marks of small rushing feet. These feet had passed this street only a few moments ago. If one listened really hard, one could still hear the heartbeats of the girl attached to these feet, see her hands pulling her coat tighter against her body. If one could read her mind, one would have seen the bitter emptiness of her thoughts, felt the longing squeezing her heart. But there was no-one to listen. No-one to see and feel. Only one line of footprints went through the fresh and fragile snow...

     Kõhetu tüdruk jalutas mööda vihmamärga tänavat. Tema luitunud seelik oli vastu sääri liibunud ning rihmikkingad lirtsusid kondiste varvaste otsas. Kui keegi sel hetkel oleks juhtundud tüdruku varbaid katsuma, siis oleks tal kidlasti tekkinud küsimus, kas selles hapras kehas üldse veel elusoojust ongi. Aga näe, oli. Oli lausa nii palju, et sundis tüdrukut veelompide vahel laveerides rutakalt edasi tõttama. Ta läks, juuksesalkude vahelt piiluvate taevashallide silmade pilk kaugusesse suunatud, justkui püüaks ta pingsalt seal eemal midagi näha. Aga ta ei vaadanud. Ta pilk sulas ühte tumedate vihmapilvedega. Ta läks. Ta ei teadnud enam, kui kaua ta niimoodi kõndinud oli. Igatahes jalad ei tahtnud enam hästi sõna kuulata ja käed rippusid jõuetult. Keha oli tuim ja tundetu. Ainult pilk oli veel ette suunatud. Ta läks ikka. Mööda lõputuna paistvat tänavat.

   "Neiu, mis te siin teete?" äratas tüdruku äkitselt vali meeshääl. Teeääres puunajal lebav tüdruk avas aeglaselt silmad. Ta päris hästi ei näinud, kuid arvas end ära tundvat politseiniku. Vähemalt teda äratand meesterahva müts meenutas tütarlapsele politsei peakatet ja nii ta siis arvaski, et tegemist on politseinikuga. Aga esitatud küsimusele ei osanud ta vastata, see oli üks keerulisemaid küsimusi üldse maailmas. Vähemalt tüdruk arvas nii.

   "Teie nimi ja elukoht palun?" nõudis range hääl. "Olen Üksildus ja elan igaühe hingesügavustes" vastas tüdruk vaikselt...